Ära mõtle

Miks ma nii vähe mõtlen ja ütlen?

Sõnades mõelda ei maksa. Sõnades mõtlemine sööb ajaruumi, seda niigi vähe. [Pagan, selle lause lõpp kõlab plagiaadina, ma poleks ehk kunagi sedasi kirjutanud, kui keegi teine poleks kirjutanud "..., ta niigi vilu."] Näiteks täna seadsin paika need paelad sussidel, mis hiljuti lahti tulid seal pimeda akna ees Tartus. Ega nad ise ei tulnudki, keegi oli süüdi. Aga selleks oli aega vaja.

Samas, sõnade trükkimisest tekib tindipotipotti hoopis lisaruumi. Mainida kuluvat paberruumi on triviaalsus. Üks küsimus siiski jääb. Kas seda tindipoti lisaruumi ei saaks kuidagi ajaruumi ümber tõsta? Siis ma küll trükiks hea meelega.

Eile oli ka aega vaja. Hakkasin lugema õpikut, esimeses peatükis öeldi, et kui A jaoks kehtib maksimaalsusprintsiip, siis saab näidata, et B jaoks peab kehtima mininmaalsusprintsiip. Keegi ei näidanud, aga nägin. [Kui härra F juhtub lugema, siis A oli entroopia ja B energia või muu säärane.] Ja siis koputati. Räägiti eesti keeles, kolmekesi räägiti. Ja viidi mind kõrtsi. Neiud viisid. Aga aega oli vähe. Kella kahest siin maal kõrtsis alkoholi ei saa. Tavalisest poest ei saa kunagi, muide. Spetspoed on õlle jaoks, maksab Zavoodi hinna. Paraku.

Mõtlemata jäetud sõnad ei võta üldse ruumi.