Aïcha

Tähendab, mul on tunne, et kui ma kord aastas siia postitust ei tee, siis mu blogikonto kustutakse, nii et mine tea. Igatahes, täna sattusin ühes Põhja-Aafrika linnas kõrtsi, kus mängiti üht järjekordset raadiohitti. Noh, ja ma küsisin siis lauakaaslaselt, et "Qui the fuck est haischa?". Tema nägu tõsines ja vastus kõlas: "Aïcha, c'est un nom d'une girl algérienne. Is that clear? No more jokes on that topic?"

Tõdemus

Hea on teada, et Tartus on liikvel ninamuhviga vanamehi, linnud silmis, ja et öeldakse-mõeldakse vist aegade lõpuni selliseid lauseid:

...aga vaevalt sinu loengutes õppejõud alustaks lauset sõnadega: "See tõde, mida me nägime..." ja takerduks siis pilguga kaugele kuuselatvadesse ega lausuks enam midagi.

Hea on teada, et külmad ja kõledad talved saavad üle elatud, sest üks klassikaline Vanake mässis end sisse ja astus maapostipidi lõunamaa meredeni. Aitäh.

Liiklusteoreem

Tõestage, et M linnas on n-realisel tänaval alati n-1 rida kinni pargitud.

Aadress

Otsisin oma uuest kodust saialõikamisnuga, sahtleid oli palju ja asju sahtleis veelgi rohkem. Kohaliku veidrusena hakkas silma küüslauguriivide suur kontsentratsioon; riiv pole siiski õige sõna, rohkem nagu tangid, kus väikses pesas kohtuvad tervad nagad ja augud - küüslaugusõel niisiis? Ja kui nüüd järgi hakata mõtlema, kust ma üldse võtsin, et need tangid küüslauguga seotud on? Ei tea, küllap mingi alateadlik intuitsioon lapsepõlvest. Igatahes, neid tange oli seal viies variatsioonis, enamasti metalsed, paar tükki ka värvilisest plastikust. Ja siis, kõige tipuks, miniatuurne köögikombain, umbes neli sentimeetrit suur - teravate nagadega liikuval alusel ja teisel pool teravate aukudega sõel. Arvestades, et terav sõel ja liigutamine kokku annavad riivimise, oli see ainus tõeline küüslauguriiv niisiis. Üldiselt hakkas tunduma, et saianuga majapidamises pole, leidsin küll veel paar pakendis süstalt kahvlite ja nugade vahelt, aga see mind edasi ei aidanud, nii et lõpetasin otsimise.

Ahjaa, pidin oma aadressi välja andma, juhuks kui keegi joonistusi või kirjakesi tahab saata või hoopis külla tulla:

M. MK
22 rue de la Palud
13001 Marseille
France

Mis must sai

Noor inimene võib ju arvata end teadvat, kuidas ja mis elu on, kuid ärgu ta siis ka ehmugu teda siin ja seal saatvast, vahel luudeni tungivast kõmedast kolinast. Kinni langevate illusioonilõksude kolinast. Ise oli loll, et lasi neid oma teele üles seada. Samas, midagi pidi neis ikkagi olema ka, lihtsalt takistused ei saanud need ju olla - siis oleks võinud neist ringi minna; samuti ei saanud need olla läbipaistvad, siis oleks lõksu piirkonda sattumine olnud täiesti juhuslik, ebatõenäoline, ning nende ülespanek seega ilmselge raiskamine; midagi positiivset ja ahvatlevat oli niisiis neis? Ei tea.

Ainult niipalju tean, et elu hakkas unenägudele üha rohkem jalgu jääma, ärkamised nende kahe maailma piiril olid tugevalt uneilma poole kaldu. Ja see pole vist normaalne? Igatahes proovin nüüd mõnda aega anonüümset elu M linnas, kus metroovagunid on kollased ja oranžid ning sõidavad kummiratastel.

PS. Võib ka juhtuda, et mõnda aega viitsin siia nüüd jälle tihemini postitada, näis.

Raamatuäris

Tahtsin osta jaanuarikuist TMK-d sellega kaasa tuleva DVD pärast. Astusin ekslikult sisse W ja V tagusesse Mattieseni raamatupoodi. Raamatutele pilku ei heitnud, astusin otse letini ja küsisin lodevalt: "Vabandagää, kus teil siin ajakirjade lett on?" Mulle vastati: "Me oleme raamatupood, meil ei müüda ajakirju, neid otsige ikka supermarketitest."

Talvehaiku

ärkan trepile
astun nagu arktikas
hämardub kurask

Lastekirjanduse lummuses

Ostsin päeva poole vanade raamatute ärist "Pombi ja Üdsimärdi nõiad", muist lehtigi veel lahti lõikamata. Mõned tekstinäited, pöörake tähelepanu ka ebaharilikule sõnade järjekorrale:

"Pombi aga, väike nagu ta oli, sai isa jutust arvatavasti aru ainult niipalju, et vaja on süüa. Ning ta näis olevat ka arvamisel, et kui toit on hea sissevõtmiseks, siis kõlbab ta ka pealemäärmiseks, ning tõmbas näo mustikasupiga üle. Või arvas seda tehes, et kui leib muutub paremaks, kui on või tõmmatud peale, ju siis ka inimene muutub paremaks, kui peale magusa südame ta on magus ka väljastpoolt."

"Kui tuleb kiri, siis on kindlasti juhtunud kuskil midagi paha või alles tahetakse teha midagi paha. Ilmaasjata kirja ei kirjutata, pole enne kirjutatud, ei kirjutata ka pärast. Seepärast kiri seisis hulk aega lauanurgal ja vana Mudakurvits ei julgenud võtta teda oma sõrmede vahele."

"Pea kohal vilkusid mõned hilinenud tähed. On teada, et tähed on taevalaotuse lumi. Nagu sulab lumi maas kevadel, nii sulavad suveks ka tähed taevast. Mõni üksik jääb, kuid neid on nii harva nagu rahesadusid või sooallikaid, mis kogu suve annavad talikülma vett."

"Mõni mure on kui pigi, millest ei saa lahti ega puhtaks, mõni mure on kui tilk värsket kuusevaiku, mis venib, kleepub su sõrmede ümber, aga puhtaks temast ei saa. Mida rohkem teed katseid, seda enam määrid end. Õnnetused pole pasunamehed, kes tulevad kangesti puhudes, nad ei käi mööda kive ega kände, vaid otsivad üles need kõige õnnetumad inimesed."

"Siis kutsuti mind kohale ja kooliõpetaja kah, et vahest saab päästa ta lahti kas seaduse paragrahviga või palveraamatuga. Mina seletasin kohe, et seaduseraamatutes nõiasõnu ei ole, kõik igapäevased sõnad omamoodi ritta seatud, see on kõik."

"Sõrasavi õuele oli kogunenenud nii palju rahvast, et kui loed pool päeva, siis ka ei saa kätte õiget arvu, sest inimesed ei püsi ju lugemise ajal paigal. Teha seal kellelgi midagi polnud, sest keegi ei osanud midagi teha. Käisid niisama ringi, käed taskus ja piibud suus, ajasid juttu ja kuulasid nõia röökimist."

Veelkord Syd Barrett

Jah, eelmises postituses kõlanud küsimuse õige vastus on Tom Stoppard. Aga seoses Syd Barrettiga meenub kahe aasta tagune kohtumine ühes suviselt rahulikus väikelinnas Elbe kaldal. Kodanik E - ta nimi võis vabalt olla Edgar - oli just saabunud Inglismaalt ning jutustas mulle järgneva loo.

Veetnud E oma hinnalist aega Cambridge'is raamatukogutades ja muidu puhates, peatunud kohaliku teadlasperekonna juures, kui ühel päeval tutvustas pereema E-le Pink Floydi ajalugu ning mainis, et Syd Barrett elab tänini Cambridge'is, õhtu läbi kuulati Pink Floydi ja Syd Barretti muusikat. Järgmisel päeval Syd Barrett suri.

Vikto ja Pille

No nii, ustav ploogilugeja annab nüüd endast märku, vastates teatrisõbra küsimusele, kelle näidendist pärineb lause: "Ma tundsin Cambridge'is üht tüdrukut, kes ütles, et Syd Barrett istus müüri peal ja laulis talle."