Vanamees ja meri

Kui Ernest euroopalise sõjakuuli haavast toibunud oli, avastas ta Ühendriikides eest kuiva seaduse. Mõistagi polnuks neis oludes kerge. Ernesti nina vedas ta põhja. Lähim lähker oli Torontos. Siin asus ta esiti ametisse lapsehoidjana. Mõni laps vajab nähtavasti maskuliinsemat järelvalvet. Hakkas ka ajalehele kirjutama, toimetuses kohtas üht tüüpi, kellelt hiljem Pariisis ametlikult knockouti sai, F. S. Fitzgerald isiklikult olla kohtuniks olnud. Muist elu, loomingut ja tuntust oli veel tulemas, kuni järgmine kuul tal ajud pühkis.

Ja nüüd, 87 aastat hiljem ostis keegi jultunud jõnglane samas linnas ühe allahinnatud raamatu ja luges seda pargipingil. Ma poosetasin siis, kui päike loojus. ["ma roostetasin siis kui suvi jõudis"] Kirjandusteosega oli mul tegemist.


Vanamees läks jälle merele,
suur mõõgakala konksu suri.
Hai haistis, hammas verel,
väike hai, tiitiitititititii.
Mõnele ta kurikaga lõi.

Päike on kolmandat päeva,
tuisk aga Liivil ja Üdil.

Vanamees viimaks koju sai,
ajalehesse ta unele.
Randa paat ja pea jäid.
Seostub rand ja la.
Uneroaks ta lõve* sõi.

Jumal annab ja Jumal võtab,
mees sadat Mariat ootab.


----------------
*) lõve - mitmuse osastav

Nii kokkuvõtvalt, et lugege siis, eks. Ma kooliajal pidin küll lugema, aga ei saanud hakkama.

Ernest Hemingway, "Vanamees ja meri"