Dramaturgia

Lava on tühi ja pime. Siiski, nõrk punane valgus, viitab pooliku veinipudeli taga hõõguvale küünlale, mis annab edasi kustuvate silmade meeleolu. Vasakust servast hakkab üha valjemini kostma transistorraadio, mängimas Vincent Gallo, mis toob kuuldavale ühe valjenevad sammud. Nelja sammu lähenemise tunne, ei see pole hobune, vaid kaks meest. Mehed sisenevad lifti selle ülimast astmest.

VOLDEMAR: Lähme linna.
MILJARD: Just, vajuta numbrit üks.

Lift hakkab langema (lavameistritelt tuleks tellida kolmetasemeline lift). [Lifti langemise aegu kostku The Tiger Lillies lugu Hell.]

MILJARD: Sa ikka tajud konteksti?
VOLDEMAR: Mis mõttes nagu? Artemisa absinthum?
MILJARD: Ei, ma pean silmas pigem meie seisundi semiootilist kontektsti. Meil poleks ju raske samastuda kaevu langeva pangega. Ja mõtle nüüd hoolikalt järgi. Kaev tähendas sajandite taguse eesti linna keskust, sealt saadi vett, selge see, aga enamgi veel, kaev oli elu sotsiaalse mastaabi tuiksoon, vabanda mind, aga tänapäeval räägitaksegi nii kuradi peenes stiilis. Kardan, et isegi isand Aavik ei kannataks seda välja.
VOLDEMAR: Mida vittu sa mölised, kohe saame siit liftist välja. Ostan sulle pitsa poest õlle, vast saad siis jälle inimeseks, kuradi semiootiline möliseja. Ega meil siin mingi Tallinn pole, seal kesikud ei luba õhtul õltsi osta, aga rummikooki õgi palju mahub. Ma arvan, et see on seaduslik auk.

Ekslikul kombel astusid meie noorsandid valesse lifti, kus klahv numbriga üks viib nad hoopis keldrisse. Uksed avanevad.

VOLDEMAR: Sitt lugu nüüd, ma paremini ei oska ropendada. Aga me oleme valel korrusel. Siit küll linna ei pääse. Vaata, mingi ehituspraht lebab nurgas.
MILJARD: So what? Vajutasid lihtsalt valele nupule, sõidaks nüüd maa peale tagasi. Muide, see eelnenud välgatus kaevu-analoogiast ju täitsa töötab, me läbisime pinna.
VOLDEMAR: Vaat, kus räägib. Et tema läbistas pinna. Kurat võtaks, keegi on sinu, kuradi sitanoka eest siia augu kaevanud ja sina räägid kui tähtis asjapulk.
MILJARD: Kas sa pead alati sedasi sokkima? Püüa hetkekski olla tõsimeelne ja mu arutlusega kaasa tulla. Ütle, palun, miks on kaevus oluline laskuda veepinnast madalamale?
VOLDEMAR: Triviaalsusi hõikad siin. Ilmselgelt hulbib sitt pinnal, aga sellega me ju tegemist teha ei taha. Seepärast on põhjas käimine vajalik just oma puhastava toime poolest.
MILJARD: Volli, tunnen su mõttemasina üle uhkust! Ja puhastava toime all ei pea sa ju silmas mitte pelgalt hügieenilist pääseteed hulpivast sitast, vaid ka avara põhja-perspektiivi kontsentreeritud väge.
VOLDEMAR: Mõh? On vahepeal märkamatult liftiukse ees lebavate tsemendikottide hunniku otsa istunud. Ja üleüldse, sina oma kaevu juraga. Kaevud on viimasel ajal kuival, inimesed kas veavad allikaist vett või keeravad tubased kraanid lahti. Tavaliselt tuleb sealt vesi, parimal juhul vein, mõistatuseks jääb muidugi, kuidas see vein seal torustikus käärima ja hallitama ei lähe.
MILJARD: Hea küll, lobamokk, siruta jäsemeid ja võtame need viljakotid õlule, nagu muiste veskilt koduteele asudes. Vaatame õige, kumb kaugemale jõuab.

Justkui paralüütiliselt haaravad mõlemad tegelased Voldemari istumise all asetsenud tsemendikotid õlule (kumbki võtab ühe koti siiski). Ühisnõuliselt asutakse taas lifti, seekord saab fuajeekorrusele vastav nupp vajutatud. Tegelased hakkavad astuma välisukse poole. Enne ust kohtutakse küll valvuritädiga, kes vaatab telechati, kuid temast ei tehta suurt. Mehed väljuvad välisuksest.

TÄDI: (Karjudes) Poisid, kuhu te nende kottidega lähete, tulge kohe tagasi. Teil võib sellest suuri pahandusi tulla. Kogu teie klantstulevik vajub koos kottidega põhja.

Edasi tuli öö dorbaatilisil uulitsail.


Moraal: miks küll kõik algused nii helged näivad?!