Kokkuvõte

Väli, päid näib lõputult. Peade taga on pimeduse klaas mõne üksiku tuletäpiga. See on lennuvälja ootesaal ja need on inimeste pead. Kontrollimata andmeil lendab 217 inimest Glasgow'sse, mina Londonisse, esialgu. Tund on boardinguni aega.

Mõtlesin, et kirjutan midagi semestri lõpetuseks, aga pole päris selge, millest kirjutama peab. Tegelikult ei peagi ju. Võibolla kirjeldan lihtsalt oma korterikaaslasi ja atmosfääri. Korteris on kuus tuba ja suur köök.

Esimeses toas elas Markus, õppis ärikonsultatsiooni värki. Käib läbi veidrate äriinimestega, aga ise ta on täitsa muhe. (Võinuksin öelda ka 'normaalne', aga kuklas rähnid ütlesid, et sel sõnal pole iseloomu.) Markuse külmkapis oli alati õlut ja külmutatud hamburgereid, ta sõi vahel sushit ka. Paljud on öelnud, et ta näeb välja nagu Schumacher, ta on ööklubides intiimseid autogramme kirjutanud, võõra nimega. Ma kord andsin mõista, et suure riigi kohta on Kanadas väga halb õlu, ta kergitas kulmu, ütles ohohoo ja küsis irooniliselt, mida meil Eestis juuakse. Eestist võib leida vähemasti 60 kohalikku marki, pakkusin huupi, uhkeldavalt. Leppisime kokku, et kui ta mulle külla tuleb, pean esitlema 20 joodavat kohalikku õllesorti. Heh, see on nagu lumme...

Teises toas elan mina. Minu külmkappi jäi lõpetamata piimapakk, jaanuari keskpaigani vist välja ei vea, loodetavasti hakkab enne haisema, siis teised viskavad minema.

Kolmandas toas elas kummitus. Teda võis pikki nädalaid mitte kohata, ta väljus hommikuti kell seitse. Kartis inimesi ja OH-rühmi, seepärast ma tema külmkappi kommenteerida ei tea.

Neljandas toas elab Ryan, ta õpib keskaegset teoloogiat. Ryan on meist ainuke, kes süüa oskab teha. Vahel kurdab, et tal on häbi olla ameeriklane. Halloweeni ajal kandis ta shoti seelikut ja nõukogude ohvitseri kasukat-mütsi. Mind visati Halloweeni ajal välistudengite peolt välja, lubati politsei kutsuda, jah, Siim, ma pole paranenud. See oli jama pidu niikuinii, läksime mujale, ühele majapeole, väga naljakas oli totraid inimesi vaadelda. Mina polnud totter, onju. Ei muiga siin midagi!

Viiendas toas elas DanW, kohalik, noorim meist, lõpetas kevadel keskkooli, õpib filmi. Temaga seoses meenuvad põlevad postrid, ostukäru köögis, kümnetaalased shokolaadikoogikesed. Ta on esindab natuke mässavat noorsugu võrdlemisi konservatiivses kanada ühiskonnas. Näitasin talle muusikavideot Tartu linnast (pean ütlema, et olen oma venna üle parasjagu uhke ikka ka), DanW oli täitsa ähmi täis: kuskil pargis võib õlut juua, ja linnavaated käisid ka tutvustuse eest. Suits ja õlu on siin lubatud 19. eluaastast, pudel tänaval ei tule kõne allagi, aga kanepihais hõljub küll igal kolmandal nurgal; autojuht saab trahvi, kui salongis on avatud alkoholipudel, kuuldavasti polnud ühes osariigis isegi kinniseid pudeleid salongis lubatud vedada. Aga purjus juhtidega paistab asi võrreldes Eestiga hästi kontrolli all olevat. Islandi kunstitudeng riputas mingile iseliikuvale legoautole sildi 'see ei ole pomm' ja helistas politseisse ning andis teada, et muuseumi fuajees ei ole pommi. Tüüp visati koolist välja, hiiglaslikust trahvisummast rääkimata, keskmine televisiooni helistanud torontoniaan arvas, et ta tuleks ka vangi panna.

Kuuendas toas elas DanS, kah füüsik. Temaga saime juba kümme minutit pärast minu saabumist jutu peale. Tema külmkapis peale õlle muud polnudki, panniga nägin teda kahel korral.

Atmosfäär oli meil väga hea, saime omavahel hästi läbi, võtsime juba esimesel nädalal köögis õlled, käisime tihti koos kõrtsis, haigeid nalju jagub. Teistes korterites nii head õhkkonda ei kujunenud, julgen kinnitata. Seepärast oli meie köök ka suurimate pidude võõrustajaks. Mitte et see mulle väga mugav oleks, aga kuskil peab ju korraldama, plekilised kardinad on laualinadeks olnud hiljemgi, tunnen natuke piinlikkust kodaniku ees, kes uueks semestriks DanW tuppa kolib. Viimati oli külalisi sadakond, seepärast ärgu pandagu imeks veiniplekke seintel ja lagedel, siin ja seal.

Ja ega siis kõik nii labane ka olnud, köök on näinud ka helgemaid hetki. Näiteks hapukurkide, mee ja viinaga, parimas seltskonnas mõistagi, aitäh!

PS. Kui lugejale tundub, et juttu sai liialt alkoholist, siis peetagu silmas, et see kirjutis siin võtab semestri kokku ja noh, paar korda tuli ette, aga mitte rohkem. Tegemist on sotsiaalse nähtusega, kultuuriliselt kujunenud juba sajandeid tagasi.