Lumehelbeke

Tasa, tasa, ta tuleb, ütlevad et lumehelbeke tuleb, langeb tasa.

Natuke sõnu pühendan lumehelbekesele, aga veel pole teada, mis mõte või ilmaaegu mõttega mõttetus siit hämust välja ronib, astub lagedale. Küllap sõnu ikka saab; sõnad, teieta ma ei... Kui sõnu astub lagedale, siis kas pigem välule, mis (vaimu-?)valgusest ere, või luhale, mis ka lage (no hea küll, hõredale pajuvõsale võib ju esiti käega visata), kuid samas udusse mähkunud ja hämar?

Söön Annekest ja limpsan Vana Tallinnat, vanaema pakkis kaasa. Selle vaasi või klaasi taga on tegelikult öö ja kellegi teise mõtted. Ega ma alati pööragi mõtetele tähelepanu, kui ütlengi, et ei taha, siis ikka pigem vist ei oska. Ei oska, sest ei näe, mõned on kaetud salavärviga, mida märgata ei taipa. Teinekord jälle on mõtted üleliia keerulised, siis ma ei saa lihtsalt aru. Näiteks täna, sattusime mu keskaegset teoloogiat uuriva korterikaaslase R-ga veidi jumalatõestuste üle arutlema. Või, noh, mis mina nüüd, rohkem kuulan ja löön ninaga takti, nagu mul tavaks, ja meenutasin taevalisi tunde Spinozaga. Igatahes, R pidas tarvilikuks aksiomaatika üle vaadata, rääkis midagi Leibnitzist, arutluse all oli principle of sufficient reason (küllaldase/piisava põhjuse printsiip?). Ah, mis sellest pikalt, filosoofia on vanadele inimestele ja nõrkadele - nagu Nietzsche. Muide, selle printsiibi sisu on lihtne: "Juhtus, siis jutus - küllap oli millekski hää."

Oeh, algus juba venib, see pole hea toon. Lumehelbeist tahtsin rääkida. Või õigemini ma ühega neist juba rääkisin, jäi siia akna taha kõlkuma, teistest eraldi. Täpselt polegi meeles, oli see mul etteheitena või lihtsa järelhüüdena, nii suusoojaks, nimelt kippusin lumehelbekese kesist värvivalikut kuidagi kommenteerima. Aga tema vastu, et mõnikord polegi värve vaja, peaksin hoopis tähelepanu pöörama nende kujule, struktuurile, igaüks on omanäoline, huvitav ja ilus.




Ja õige ta on, lumehelbekestest on juba eelmise sajandi alul häid pilte tehtud, see siin Wilson Bentley poolt, copyright'i ta ei taibanud taodelda. Ja kui ma nüüd lumehelbeid juba mõnda aega iga nurga alt vaadanud olen, tuleb nõustuda, et nad kõik erinevad on. Huvitav, kes määrab, missugusega kujuga iga lumehelves olema saab? Millest tekib? Mingi sarnasus neil kõigil siiski on - kuus haru või kuus nurka või kuus karu või kuus marka. Ja kõik need kuus näevad välja enam-vähem ühesugused. Ei tea millest see? Võib ka olla, et need, kellel pole kõik kuus saba ühe pikkusega, pildile ei pääse. Aga miks ikkagi kuus?

Samas, nüüd hiljem tagasivaates pean tunnistama, et see lumehelbeke jättis mingi värvivõimaluse siiski õhku ka, ei öelnud otseselt, et ma ei taipa värve näha ja ära tunda, aga ehk midagi säärast mõtles, viisakusest ei öeldnud välja. Mulle meenub aga, et nägin paari aasta eest ilusal talveilmal mingeid värve ikka küll:




Teadjamad nimetavad seda heledat laiku valepäikeseks (sun dog). Noh, sellel on jumet küll, värvi ma mõtlen. Küllap mingi seos lumehelvestega ka, neid seal natuke hõljus ju, siin ja seal. Aga miks see laik just selle koha peal on, päikesega samal kõrgusel? Kes joonistab valepäikseid? Või siis järgnev juhtum linna servas:


Need värvid näitavad juba vaikselt iseloomu. Aga ikkagi, mis neil täpsemalt pistmist lumehelvestega? Miks see rõngas just nii paraja suurusega on? Miks rõngas väiksem või hoopis suurem ei võinuks olla? Äkki mõnel teisel päeval on?

Uh.. palju küsimusi tekkis, aga selleks on meil juba teadusemehi tarvis, minusugusele poeedile mingid arvutamised ja arutamised ei sobi, ega ma arutu ole. Aga mine tea, võibolla mõni teine kord jälle olen, eks näis, ehk kunagi postitan vastuseid.

Ja hommikul avastab see kaunis lumehelbeke, et ta ei peagi enam üksi tuule käes tantsima, öised tuisupoisid tõid seltsilisi.