"Meie ajal on isegi kuidagi veider näha õnnelikku inimest," räägib üks reisijaist. "Pigemini näed valget elevanti."
"Jah, aga kes on süüdi?" ütleb Ivan Aleksejevitš, sirutades oma pikki jalgu väga teravate kinganingadega. "Kui te pole õnnelik, siis olete ise süüdi! Jah, või mida's teie mõtlete? Inimene on ise oma õnne looja. Kui tahate, olete ka teie õnnelik, kuid te ei taha ju. Te hoidute jonnakalt õnne eest!"
[...]
"Teie ütlete, et inimene on oma õnne looja. Mis kuradima looja ta on, kui piisab valutavast hambast või tigedast ämmast, et ta õnn lendab uperkuuti? Kõik sõltub juhusest. Kui teiega juhtuks praegu Kukujevi katastroof, te laulaksite teist laulu..."
"Lora!" protestib värske abielumees. "Katastroofid on vaid kord aastas. Ma ei karda mingeid juhuseid, sest pole põhjust nende juhuste juhtumiseks. Juhused on haruldased. Ja käigu nad kus kurat! Ning rääkidagi ei taha ma neist!..."
--------------------------
"Mis tegema? Te küsite, mis peate tegema?" hüüdis Skvortsov, astudes talle lähemale. "Tehke tööd, vaat mis peate tegema! Peab töötama!"
"Töötama... Ma mõistan isegi seda, kuid kust võtta tööd?"
"Rumalus! Te olete noor, terve, tugev ja leiate igal alal tööd, kui aga tahate. Kuid te olete ju laisk, hellitatud, purjus. Te lõhnate nagu kõrts viina järele! Te olete läbi valelik ja rikutud kuni üdini ning olete võimeline ainult kerjama ja valetama! Kui te vahel suvatsetegi tööni laskuda, siis andke teile aga kantselei, vene koor, markööriamet piljarditoas, kus te midagi ei teeks, kuid raha saaksite! Aga kas te ei suvatseks füüsilise töö kallale asuda? Ega seda ole, et läheksite majahoidjaks või vabrikutööliseks! Sest teil on ju pretensioonid!"
"Kuidas te ometi räägite, jumala pärast..." lausus paluja ja naeratas kibedalt. "Kust ma võtan füüsilist tööd? Poeselliks on mul hilja, sest äris peab algama poisikesest peale, kojameheks mind keegi ei taha, sest mulle ei saa "sina" öelda... aga vabrikusse ei võeta, peab tööd oskama, kuid mina ei oska midagi."
"Rumalus! Te leiate alati mingi vabanduse! Kuid kas te ei tahaks puid lõhkuda?"
--------------------------
Tütarlapsed märkasid, et ka Volodja, kes oli alati lõbus ja jutukas, kõneles seekord vähe, ei naeratanud üldse mitte ega nagu rõõmutsenudki kojusõitmise puhul. Sellal, kui teelauas istuti, pöördus ta ainult korra õdede poole, ja ka siis kuidagi veidrate sõnadega. Ta osutas sõrmega samovarile ja ütles:
"Aga Kalifornias juuakse tee asemel džinni."
--------------------------
Anton Tšehhovi novellid Tuglase tõlkes.
3 kommentaari:
Tšehhovil on palju häid tsitaate küll, aga kas sulle meeldisid tema jutud? Kui jah, siis miks? Sest minu meelest nad on väga ühesugused ning pärast 3-4 enam huvi ei paku.
Oojaa, mulle meeldivad Tšehhovi jutud. Ma vene keelt ei oska, olen neid lugenud Tuglase vahendusel. Neis on kaks head asja koos: sajanditaguse lihtsa vene inimese temaatika ning suurepärane tõlge eesti keelde, mis sisaldab palju ebaharilikke sõnavorme ja vahvaid leide, kui neid tähele panna. Võibolla see eksootika määrabki - tänapäeval ei kirjutata enam nii.
Selle raamatu, mis mul siin kaasas, olevat Erik leidnud Rüütli tänava ühe-krooniste raamatute kastist. Erik võiks ka midagi arvata...
Mjah, minu jaoks see elamus tuligi eelkõige kohtadest, olude kordadest, korratustest. Algust tegin Maailmas õlleklaasi taga, need lood sobisid sinna. Siis tuli paus ja läksin maale, sauna peale, talv oli ja külm, kui keegi veel mäletab. Lugesin sügavas vaikuses, siis mõjus küll. Just see keel. Ma arvan, et Tuglase keel oli ja on see.
Postita kommentaar