Vahepeatus TOs

On öö, eile oli ka öö, aga linnud hakkasid ikkagi siristama ja valgus tuli ka, kui parajasti M'iga viimaselt vahetustudengite peolt tagasi Tartusse jalutasime. Viimane pidu oli metsik ja meeletu, mööbel oli tänavalt korjatud, seda polnud enam tarvis, tähendab, lubatakse loomingulist destruktiivsust rakendada; politsei tuli ka, suunas prozhektori verandale, otsiti peremeest, kukupai-jutt seekord võõras keeles polnud eriti veenev. Võti kadus ära, põrandale, ma arvasin, selle peale olid langenud kapid ja riiulid, otsiti, mõni riiul langes veel, lõpus selgus: keegi oli juba ammu enne mu kuldse võtmekese lauale asetanud, kuid hoopis teised olid süüdi, need kes sellele raamatuid ja riideid kuhjasid. Ärge teie võtmeid kaotage, sitt tunne on vahepeal, st kaotamise ja leidmise vahel; võib muidugi väita, et leidmisest saadav positiivne laks on seda väärt, suudlevad prantslannad ja mida kõike.

Hiljuti käisin USAs, bussiga. Legendi kohaselt sõidavad seal maal bussiga vaid tudengid ja töötud. Piiriületus kulges rahulikult, st aeglaselt, piiriametnikud on dresseeritud küsitlejad, oskavad varieerida umbes viit küsimust ja korduvalt läbisegi neid esitada, mul tekkis tunne, et üks meist on loll, ma just hetk tagasi ju vastasin sarnasele küsimusele. Mõni tund hiljem kaugel sisemaal, öisel tunnil raputati, mundris latiino raputas, küsis kas ma olen USA kodakondne, mul polnud vahet, hakkasin vastu mölisema, pidin passi ka veel näitama, naabril oli vahe, tema oleks pidanud mõmisema ja rahulikult edasi magama, kuid õnnetul mehikesel, kurvasilmsel neegril, pandi käed raudu, mingi piiririkkumise asi. Papa lapsega sai vabale kohale.

Esimesel päeval jõlkusin Bostonis, sõitsin Harvardi campusesse, teadsin sealt kaht eestlast, üht neist olin ette hoiatanud, et tulen. Teist kohtasin seitse minutit pärast metroopeatusest väljumist, täitsa juhuslikult, ta oli teel raamatukokku, usin seega. Tema hämming polnud väike, kohata juhuslikult üht tuttavat eestlast... Hiljem võtsime õlled ja rääkisime haridusest, muide seal maal võib õlut juua alates 21. eluaastast, seepärast ootab tudengikõrtsi uksel kaunitar, kellele dokumenti näidata, kui vanaust küllalt, saad kollase paelakese randmele, oled aga noor, musta markeriga rist käeseljale. Baarileti ees tuleb viiekat kõrgel õhus lehvitada, et baaridaam juba kaugelt näeks, mis mehiga tegemist.

Teisel päeval...

Andke andeks, pean pakkima hakkama, mõne tunni pärast lendan põhjamaalase kombel Vaikse ookeani äärde suvitama.