Retk Võhandul

Hämar on, vist öö, aga mitte enam kõige pimedam osa sellest, küllap oodatakse põhjamaist hommikut, magajaid aimdub. Millest aimdub? See on lihtsalt teada, sest jõe ääres putkede vahel susisevad viimased söed, lõket on tehtud. Ühed magavad jõelammil, teised on kõrgemale, metsaveerele turninud. Turniti, sest kardeti. Mida kardeti? Et vesi tõuseb?

Ja vesi tõusebi, alumised magajad jäävad kiiresti vee alla, seal on rahulik, hapnik pole teema, see ei tule meelde, keegi ei lämbu; ülemiste magajate telkidest veab veevool kaasa kraami, magajaid vesi ei häiri. Möödub tunde, võibolla isegi aastaid, sest magatakse kaua, aga need võisid ka vaid sekundid olla. Kelladel pole enam ammu seiereid, aeg liigub suuremate või väiksemate hüpetega. Hüpped saavad teoks hetkil, mil mobiiliomanik taskust telefoniekraani endale nina alla tõstab.

Jõgi alaneb, alumised magajad ei hooli. Ülemisi valdab veetaseme langedes paanika, vool viis kraami, küllap olulise, sest sukeldutakse jõkke, kraam tuleb kätte saada, ujutakse osavalt, virga kala kombel. Pole teada, kes värvid sisse lülitas, aga jõgi pole enam ammu mudane ega varahommikuselt uimane. Valgusvihud visklevad külgedelt, peegelduvad punakalt ja kollakalt, kuid see täpsustus on isegi üleliigne, sest punane on kollasega üks ja sama värv, on alati olnud, ja jõepõhjast sillerdab Egiptuse aardeid, nii tundub, pole aega täpsemaid tähelepanekuid teha, kraam voolab kiirelt eest. Vett on palju, mõisted 'ülal' ja 'all' pöörituvad keerisvoolus, teravik on suunatud otse ette (allakäigu aeg on möödas).

Järgmine kurv on üsna järsk, selle taga ootab rahulik meeleolu, Pariisi katusekorteri köök, seinad on mõnusalt helekollased, lillekesed on veel maalimata, aga ilmtingimata need seintele maalitakse, toolid on pruunid, aknad heledad, aeg võiks olla kevadine, kuid valgus on piisavalt pimestav, et hiirekõrvus lehekeste kohta midagi kindlat öelda. Pole võimalik pikalt paigal püsida, vool viib kaasa; vahepeal on vool muutunud õige kitsaks, veest pole enam jälgegi, jäänud vaid abstraktne vool. See tõmbab mind läbi ventilatsioonivõre toast välja.