Tänased juhtumised väikelinnas

Tegin tiiru ümber Vabaduse puiestee ja Magistri tänava vahelise parkla, kohti polnud, solvusin veidi selle liiklusummistuse peale ja otsustasin auto lihtsalt tänavale parkida, Vabaduse puiesteele, seal oli vabu kohti jällegi küllalt. Gildi tänavalt mõtlesin keerata vasemale, see on ühesuunalise tänava ots, minu ees tee paremas servas oli aga oma pöördekorda ootamas miski tume maastur, roolis naine ja vasem suunatuli plinkimas, jäin kuidagi ebalevalt tee keskele auto taha, ei julgend päris vahele trügida, sellega aga vist veidi häirisin seljataha ilmunud sinise auto juhti, mine tea. Tädi lõi aga põnnama ja otsustas hoopis parema suunatule sisse lülitada, sõitsin küljele. Varsti sai maastur minema, kuna mina aga edasi pidin passima, sest raeplatsi foori alt oli just vabanenud rohelisest kantud liiklusvool. Mu kõrvale vajus sinine auto, nõksuke minust ettepoole, muidu oleksin jäänud ju vaatevälja piirama; see asjaolu võimaldas mul aga sinise auto juhti vaadelda, ta oli asju juures, keskendus momendi ootamisele. Tundsin temas ära oma väikse armsa sugulase K. Veidi hiljem vaatas ta oma tõsisel autojuhi ilmel ka minu otsa, tundis mu ära ja valla pääses üllatumist täis nearatus.

Kui lugeja arvab, et eelnev lõik liiga kohmakalt kirja sai, siis arvaku pealegi. Vahel on kasulik tüütut teksti jõllitada, sest keerulise teksti lugemine arendab tähelepanuvõimet. Aga võib vabalt edasi lugeda, teise juhtumi panen ka kirja.

Astusin sisse hubasesse kesklinna kohvikusse, et rahus hommikusi kirju lugeda, üks neist kirjadest tekitas eriti hea tuju. Maksin arve ja lahkusin, hiljem andsin J-le veel märkugi, et üks pipipatsidega ettekandja muigas toredasti. J olla ses kohvikus kunagi käinud ja üht muigavat ettekandjat märganud, hiljem polevat teda aga enam näinud. Kunagi pakkusin üht (minu arust) muigajat selleks kes-enam-välja-ei-ilmunud tütarlapseks, aga J ütles, et pole ikka sama. Igatahes, J läks igaks juhuks tänast muigajat üle vaatama. Päeva poole sattusin uuesti kesklinna, olles kindel, et J ikka veel selles kohvikus on, astusin sealt läbi, leti ees seisis üks muigajatest, naeratas mulle tähenduslikult, justkui tahaks minuga juttu teha, astusin lähemale, ta lehvitas rohelise pangakaardiga. Ma ei mõistnud seda keelt. Milleks selline kelmikus? Mu silm fikseeris aga lehvivalt pangakaardilt mu enda pildi. See oli sürreaalne! Kobasin taskus, kaarti polnudki. Kuidas ometi olin oma pangakaardi hommikul maha unustanud? Oh seda hajameelsust. Igatahes, J-i polnud, astusin tänavale ja kõndisin minema, hiljem J teatas, et tütarlaps polnud ikka see päris esimene muigaja, aga vähemasti on nüüd teada, et selles kohvikus töötab kolm muigajat, mis võimaldas J-l välja tulla hüpoteesiga, et tööle võetakse ainult muigavaid ettekandjaid.