Mis must sai

Noor inimene võib ju arvata end teadvat, kuidas ja mis elu on, kuid ärgu ta siis ka ehmugu teda siin ja seal saatvast, vahel luudeni tungivast kõmedast kolinast. Kinni langevate illusioonilõksude kolinast. Ise oli loll, et lasi neid oma teele üles seada. Samas, midagi pidi neis ikkagi olema ka, lihtsalt takistused ei saanud need ju olla - siis oleks võinud neist ringi minna; samuti ei saanud need olla läbipaistvad, siis oleks lõksu piirkonda sattumine olnud täiesti juhuslik, ebatõenäoline, ning nende ülespanek seega ilmselge raiskamine; midagi positiivset ja ahvatlevat oli niisiis neis? Ei tea.

Ainult niipalju tean, et elu hakkas unenägudele üha rohkem jalgu jääma, ärkamised nende kahe maailma piiril olid tugevalt uneilma poole kaldu. Ja see pole vist normaalne? Igatahes proovin nüüd mõnda aega anonüümset elu M linnas, kus metroovagunid on kollased ja oranžid ning sõidavad kummiratastel.

PS. Võib ka juhtuda, et mõnda aega viitsin siia nüüd jälle tihemini postitada, näis.