Estdocs

Lõppenud nädalal sai Torontos näha üpris head valikut eesti dokumentaalfilme festivalil Estdocs 2007. Muist filme olid mul juba Eestis olles silmapiiril, aga näinud olin vaid väheseid, sest televisioonist ei satu ma viimasel ajal pea kunagi filme nägema ja kinolevisse jõuavad vaid üksikud.

"Tervitusi Nõukogude Eestist", Urmas E. Liiv. Mulle tundub, et natuke liiga tavaline käsitlus. Oli nõukogude aeg, olid inimesed, nende maskid, poosid, rollid. Seda üldiselt teatakse ju. Intervjueeritavate seisukohad võib seetõttu ootuspärasteks arvata. Ei salga, et ohtralt kasutatud arhiivikaadreid huvitav vaadata on, aga võiks ju proovida nende abil miski tugevama loo üles ehitada. Muidugi, arhiivikaadrid vist kipuvad olema veidi propagandamaigulised, nii et tavalise väikese inimese elu kujutada oleks ehk veidi raske, sellest oli filmis liiga vähe juttu. Ja muud asjassepuutumatut ülearust jama (Madissoni majaotsingud Kreekas) oli liiga palju. Väliseestlaste jaoks võis see film kindlasti väga huvitav vaadata olla.

"Vaade mäelt", Edvard Oja. Sünge, aga siiras jutustus väikese Salla küla elust. Liiga palju alkoholi on joodud, käega löödud, mindud. Aga külas leidub inimesi, keda eeskujuks seada. Filmi looja on külasse hästi sisse elanud, eks seepärast on pääsenud inimestele ka lähemale, et neilt siiraid lauseid kätte saada. Üllatav küll, aga muidu ülbed viinased tõredad külanoored isegi arvavad midagi kaamera ees, mõni teeb töödki.

"Elulood", Rao Heidmets. Kelmikad animatsioonid ja sünged elusaatused. Neist asjust saab ka nii kõneleda. Ja see mõjub. Maailma esilinastus.

"Pronksöö: vene mäss Tallinnas", Urmas E. Liiv. Ma ei oska filmi eriti kommenteerida, sündmuste käik ja põhikaadrid pidanuks kõigile juba tuttavad olema. Lihtsalt leidus seltskond inimesi, kes maha istusid ja materjali kiiresti ritta seadsid, ei muud. Ise olin sel ajal Tartus, mäletan mingit umbmäärast üleriigilist segadust ja järgmisel päeval kehtima hakanud totaalset alkoholi müügi keeldu.

"Laulev revolutsioon", M. Castle, J. Tusty. Tahtsin näha, aga ei näinud. Saal oli välja müüdud viiesajale inimesele. Mart Laari olla kõnelemas nähtud.

"Pärnograafia", Hardi Volmer. Olin kunagi ETVst näinud, uuesti ei hakanud vaatama. Hea ülevaade, innustab Pärna filme üles otsima. Tulen tagasi Eestisse, võtan ette.

"Müümise kunst", Andres Maimik, Jaak Kilmi. Nägin aasta eest Tartu Sadamateatris, uuesti ei hakanud vaatama. Kuidagi lihtne on naiivsete veidrike üle naerda, mis nad siis on sellised. Kaheaastane võtteperiood oli piisavalt pikk, et tegelaste murdepunktid üsna dramaatilises võtmes kätte saada, tasus ära.

"Äraoldud päevade summa", Marianne Kõrver. Film Tubinast. Antakse piisav ülevaade ühe tagasihoidliku ja üksjagu erakliku mehe eluloost, mis paigutatakse üldisemasse plaani: eestlaste raske kohanemine Rootsis, algusaastail kammitsev hirm NLi ees (st soov Rootsist edasi liikuda), kogukonnasisesed ärapanemised. Intervjuud on head, neis sisaldub palju olulisi mõtteid. Arhiivikaadrid ja fotod on põnev vaatamine, taustaks kõlab Tubina muusika. Veidi poeetilisemat tooni annavad vahepaladeks pakutavad argiteemalised luuleread. Jään huviga lõputiitreid ootama. Aga pettumuseks selgub, et need on ekstra selle filmi jaoks kirjutatud.

"Vastutuulesaal", Priit Valkna, Artur Talvik.
Lendasin 2004. aastal Euroopast koju, mu kõrval istus Tõnu Kaljuste. Mäletan, et üritasin etendada kultuuriteadliku noore rolli: lugesin Sirpi, küsisin vestluse alustuseks midagi Eesti kultuuripoliitikast või rahastamisskeemidest, tehes ette huvilise näo. Nüüd hiljem, olles filmi kaudu tutvunud Kaljuste karakteriga, mõistan, et mu teemavalik oli ikka totaalselt vale. Õnneks Kaljuste, saades teada, et olen füüsikatudeng, küsis, kas olen kuulnud Bernard Schmidtist. Muidugi teadsin sest leidurist, kes ühe käega täpseimaid läätsi suutis lihvida ja ilmakuulsa lainurkse teleskoobi leiutas; Krossi romaani polnud ma veel lugenud, küll aga olin palju kokku puutunud astronoomiahuvilistega. Ja siis Kaljuste rääkiski oma maaostust Naissaarel ja plaanist ehitada sinna kontserdimaja. See kõlas küll pööraselt, aga piisavalt entusiastlikult, et võiks kindel olla saali täituvuses.

Film räägib väga inspireeriva loo hullumeelsete unistuste täideviimisest. Unistused on hullumeelsed muidugi kõrvalseisjate silmis. Filmilindile on jäänud rohkelt kelmikaid märkusi selle hulluse suunas, küll ehitajailt, laevakaptenilt, riigiametnikelt, rahastajailt, materjal on hea. Lihtsa montaazhiga saavutatakse muhe filmirütm (näiteks kriitikanooled vs dirigendi altkulmupilgud, ametnikud ja pooleviiene kellaaeg ning muidugi ehitustöö ja orkestrijuhtimine), ka muusikavalik mõjub. See kõik teeb filmist kaunikesti nauditava tüki. Ootuspäraselt saab plaanide teostamisele suureks takistuseks bürokraatia ning süüdimatult ükskõiksed ametnikud (detailplaneeringut pole võimalik kinnitada, sadam tuleb sulgeda). Ja, oh imet, kõik on ületatav piisava annuse enesekindluse, pealehakkamise, irooniamaigulise huumori ja väikese paadiga.


Kogu nädala kestel näidati filmide vahele lühikesi luuleanimatsioone. Üks poeetilisem, teine vaimukam. Soovitan kindlasti üles otsida, ehk saab Eestist kätte? Projekti nimi on "Must lagi".