Mul oli hiljuti sünnipäev. Eelmine nädal. Või oli see isegi nädal enne seda. Ei mäleta täpselt. Igatahes on millegipärast kombeks, et see, kellel algab uus aasta, tervitab oma sõpru peoga, et hoopis need saaksid teda tervitada. Tervitab peoga, heh, tõstab avatud käe tervituseks või? Lollus, niisiis. Aga vend palus, et sellekohase postituse teeksin.
Tavaliselt ma midagi korraldada ei viitsi. Eelmisel aastal samal ajal käisime Tudengibändil ja hüpitasime Siimu lavalt alla. Ja põlved, nendega vist juhtus tal midagi? Või oli see kunagi hiljem, kui vähem rahvast oli, siis kui prillid lumes ja loom pures või kana munes. Ahjaa, pärast jõudsime Zavoodi ka, mäletan, kuis mind Plutooniumiga õnnistati, keegi entsüklopeediline loomahakatis täheldas:
"Herr Kree näitas, kuidas alkohoolset kolesiirupit võib juua aeglaselt ja stiilselt justnagu mõnd kokteili. Ja lauaks oli baaripukk?"
Varjupaiga asunikud, ande andeks, ma teid sel aastal ei kutsunud. Polnud õigel ajal meeles, pidanuksin kolm kuud varem kutse saatma, et olnuks aega tulla. Kujutan läti kapten Erik Punast Emajõelt laeva organiseerimas ja kapten Jack Sparrow'le kokaks asumise kohta ultimaatumit esitamas. Rio ootab!
Sellele vaatamata käisid toredad inimesed läbi, minu uued Tartu sõbrad, kohale toodi ka Mati Unt ja Smirnoff. Tegin kokteile ka. Nii mõnigi oli vaimustuses ja küsis, kus ma niisuguseid kokteile olen õppinud tegema. Ma ei öelnud, et ainult ühte oskangi teha. Varblast ka muidugi, aga see ei lähe arvesse. Et mida ma siis pakkusin? Tom, sinu sõna?
Lõpetuseks vedas udu meid hiinalinna. Öötundidel saavat illegaalset kraami parooli 'cold tea' abil, et serveeritakse teekannust pisikesse teetassi.
26. okt 2007
Veel üks pidu
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Loomulikult ma ühinesin sinuga sünnipäevaunustuses.. Tagasi Big Surist, kingin sulle tõelise tõpra kombel midagi, mille tolmunult kapi tagant leidsina ja millega endal midagi peale hakata pole.. See oli esimene kord kui mõistet amoraalia kasutasin (ohkan heldinult)
Ühe akna taga on vihm. Hirmul on suured silmad. Raske on heategijale näkku sülitada. See peaks olema karistus. Ongi. Kavalpea toetus ei vangu, aga mida ta toetab? Enne kostab tema kabinetist: "Me peame otsi kokku tõmbama, sellist raha lihtsalt pole kusagilt võtta." Kui hallipäine teadur on lahkunud kutsutakse mind sisse. "Ole hea, võta istet." Järgneb aruanne selle kohta, mis asjaoludel kaks joobnut vedasid õppehoonest tsemendikotte ööhämaras välja. "Te saate aru, et Savimehele on teie eksistents algusest peale pinnuks silmas. Minule teie tegevus iseenesest meeldib." Saanud juhised vajadusel viidata sellele kohtumisele kui ülemuse valju sõimu valangule tunnistajate juuresolekul, lahkume. Õhtu saabub Tehasesse, jätkub selle taga. Miski ei haaku. Tüdrukud isekeskis, ei ole huvi. Politsei teeb peatuse, küsimused.
-Avalikus kohas alkoholi tarbimine on karistatav
+Meie pole tarbinud. Siin mingi noorte seltskond jõi, lagastas ja laaberdas. Läksid just ära.
-Need pole teie pudelid?
Kompanjoon: Meie oleme kukupaid.
Isikukontroll ja sunnitud lahkumine. Lähme õppehoonesse. Järgneb amoraalia. Uks avaneb harilikult, joogid on lõppenud. Istume akna all, suitsetame ja ütleme sõnu. Labasus, juhuslike sõnade ritta pärle ei eksi. Ameleme hommikuni. Ta jääb tööle hiljaks. Enesetunne on halb, häbi tema vastu vastikust tunda. Lepin ja saadan ukseni. Ehk olen mina talle ka vastik. Põhjust on. Kompanjoon on ka ärganud. Lähme tema juurde, tunni jagu tööd teeb enesetunde talutavaks. Talun. Lepitakse kokku, et järgmisel päeval peetakse samas Kompanjooni ja Spikri lahkumispidu. Õhtul saan õppehoonesse tagasi ja kuulen tädilt kurje kuulutusi. Kainelt värisevate näppudega kirjutan Kompanjoonile välksõnumeid - tarvis taara ära vedada. Pudelid olla Savimehe silma riivanud, pidavat teine ikka veel valu tegema. Hea, et kilde polnud. Ärkan Kompanjooni röögatuse peale, viime pudelid ära, teel vabaneme ka kahest toolist, mis viimasel ajal ohu märke ilmutasid. Raha eest saab kasti õlut. Kompanjoon paneb veel neli korda niipalju juurde ja lõppeks on meil ka kuus liitrit veini ja pea kastijagu gini, siidreid. Õhtuni sisustab Mihkel Muti Fabian mu aega terrassil vaikse laua taga ja unustus on kerge tulema... ei ole seda harilikku õudsat tõmmet, mis just jubedamatel päevadel jalad maha veab. Saabuvad kaks kasti õlut külalistega. Ma tegelen nendega. Hommikul kukub lagi mulle pähe. Ei, see on siiski pärastlõuna. Ajan end välja, laga on juba koristatud, laual õllepurgid. Siiski, enne juhatab Kompanjoon mulle külmiku kätte, seal üks gin veel. Jumalik. Jätkan õllega. Muud tegevust ei meenu. Vahepeal vaatame filmi, see on niisama. Et ei peaks rääkima, mis on selge, on seda niigi ja segast ei maksa torkida (võib ettearvamatult käituda). Õhtul siiski räägime, vaatame ja kuulame. Süümepiinad kumavad läbi. Täpselt ei saa aru miks, aga vaja rääkida, kuidas joomine end ammendanud on. On ka, aga täna pole selle poolest küll ainulaadne. Kompanjoon ju läheb homme ära, mina lahkun enne, kui ta ärkab. Joon ennast põrandale külili ja lalisen midagi joomise vastast. Täna hommikul kell kaheksa tuuakse mind õppehoonesse ja ma kukun magama, visanud lauale visiitkaardi, kus number juhuks kui peaksin tahtma Kompanjooni vanemate juures koera jalutada. Midagi niisugust. Süümepiinad süvenevad ja pärast ärkamist võtan käsile artikli, mida mult oodatakse, kirjutan valmis ja saadan ära. Ma ei looda sellest muud kui teraapiat, ehk petan veel kellegi ära ja jätan inimese mulje.
Entsüklopeediline loomahakatis? Kas ma olen millestki ilma jäänud või mu pohmellist vaevatud mõistus ei peagi...?
/Jätkuvalt sind tagasi oodates/
Postita kommentaar