Usin õpilane

Alustan tänast postitust möhhiga ja mõtlen endamisi, et mul on marudad sõbrad, oleks ise ka nii maru, siis kohe oleks.

Ma pole novembris siia eriti kirjutanud. Viimastel päevadel käisin koolis, polnud mahti. Enne seda... mm, siis ehk olnuks mahti.. või käisin lihtsalt mujal, kes seda enam mäletab.. või kirjutasin hoopis mujale ja ei käinudki kuskil.

Aga nüüd käisin kolm päeva koolis, hommikust õhtuni; minu hommik algab ärkamisega, mitte päikesega. Praegu on paras ärgata ennelõunal. Äratuse panen muidugi seitsmeks, et ehk läheb õnneks ja ärkangi, siis saaks koduülesandeid lahendada, kella kümneks tuleb esitada. Aga täna ei vedanud, ärkasin üksteist, koduülesannetega hilinesin pool päeva, mul oli raske hommik, mind mõisteti.

Hommiku õlule pressis õhtune. Selle lause lõpus võinuks olla ka 'õhtu raskus', 'õhtu taak', 'õhtune jura', 'õhtune õlu', aga võib ka ilma. Mõistate ju, et 'õhtune' on siin nimisõna rollis, aga muist Eesti kirjandiparandajaid vist ei mõistaks.

Mingit õhtust õlu niisiis ei olnudki, kolmapäevaõhtune kool oli hoopis. Enne õhtut jõudsin käia veel hommikupoolses loengus ja astrofüüsikute seminaril. Juttu oli tumedast ainest, täpsemalt tumeaine jaotuse uurimisest numbriliste simulatsioonidega arvutusklastritel, pildid olid ilusad ja elektriarved suured (miljonid tunnid protsessoriaega), korraks tundsin ka eestlaseksolemiseuhkust, kui jaotusfunktsioone üritati ühildada kirjanduses leiduvate hüpoteesidega ja parima tulemuse andis vanameister Einasto 60.date lõpust pärinev hüpotees. Jutuks tuli veel külma tumeda aine kandidaatide võimalik eksperimentaalne täheldamine, aga sellest ma parem ei.

Kolmapäevaõhtusest loengust. Tavaliselt meil on Kentaroga viiest seitsmeni. Semester hakkab lõppema, aga matemaatikal pole lõppu. Seepärast Kentaro arvaski, et enne lõppu peaks tegema pikema lõpu, siis on rohkem matemaatika moodi. Loeng oli üheksani. Maja peal käivad jutud, et Kentaro on ka viietunniseid loenguid teinud. Kursuse nimi on konformne väljateooria, mis natuke nagu tähendab seda, et mõni sfääril elutsev elukas tunneb end tasandil elades põhimõtteliselt sama hästi, ainuke mure, et kui ta on suur elukas, siis ta kõrvad ja saba tuleks välja venitada, et ta end ikka hästi tunneks. Mingil hetkel sisenes klassi pitsapoiss, ta jäi pitsadega uksele seisma, kuna Kentaro oma mõtet tahvlil lõpetama jäi, ta vedas valget kriiti tahvlil tugevasti pressides, nii et see aeglaselt väikesteks tükkideks murenes, ning kõneles umbes nii:

Kujutleme poolkera nagu näiteks sigar, olgu ta põhiolekus, mõjume nüüd sigari otsale operaatoriga O, arvutame hermiitiliste operaatorite kommutaatori holomorfset integraali deformeerides saadud resiidist, tulemuseks on Virasoro algebra.

Muide, Virasoro algebraga võib huviline tutvust teha ka KFVs härra Randla köidetud teost lugedes. Igatahes, pitsapoiss ütles selle peale päris mitu kulli ja küsis, mis see on. See on füüsika, ütles Kentaro. Meie, kakskümmend näljast sõime aga pitsat ja mõtlesime, et see Kentaro on ikka üks tore ja viisakas jaapanlane.

Praegu rohkem ei vatra. Aitäh, kui viitsisid lugeda. Ja kui kunagi tudengeid piinama hakkad, telli neile ikka pitsat ka.