Kokakoola

Tänan kõiki usinaid lugejaid. Aga kahju hakkab, mõeldes ollusest tühjaks vilisevale ajamullile, te ise torkate ju auke oma ajamulli, kui siia lehele tühiklikke teete. Aga mis ma ikka targutan, ise teate, mis teete. Oma aega kulutan ma veelgi hooletumalt, või kui kergesti ta ikka kulub, E ültes: "Aeg, nagu püramiid, on lähedalt vaadates suur." Ma siiski riputan täna ühe tühise postituse, lahke inimene nagu ma olen.

Nüüd ma tahaks rääkida sellest, kuidas hommikul ärgates avastasin eest juba teise paari ribadeks kärisenud teksaseid. Aga ma ei julge, mõtlen potentsiaalse lugeja peale, mu ploog on kaotanud anonüümsuse, selle võib otsimootri purgist, mu nimi konksul söödana sibelemas, välja õngitseda, aga ma tahtsin seda alul vältida. Rääkides ploogidest, ennekuulmatu kohtuotsusega sulgus poeet Olavi Ruitlase ploog, armetu kohus muidugi e-ajastu ja Google'i puhvri vastu ei saa, kel uudishimu, see lugegu, raske elu mehel. Kuigi ma arvan ka, et nii isiklikke asju ei peaks avalikkuses ajama.

Teemast ka. Ma ostsin hiljuti ühe pudeli kokakoolat, müüja oli täpselt Mihkel Muti väljanägu. Sellel päeval lõpetasin Siseemigrandi lugemise, mõni jutt oli hea, aga sõnakasutus oli kohati veel parem. Ja täna ma olin jälle poes, aga kokakoolat liitrises punases pudelis polnud (pisike Peeter peeretas), ma sattusin segadusse... kas peaksin oma soovile kindlaks jääma ja seda LPP-versiooni linna pealt otsima hakkama või sobib mulle hall variant ka. Ma otsustasin laiskuse kasuks ja proovisin esimest korda elus halli varianti (dieetkoola). Ma pettusin, hallis pudelis oli lahja, vesine, abitu lurr. Moraal: elagu värvid!!!