Muinasjutt

Tondipimendus hakkas tasapisi linna jõudma, esiti peatus ta kõrvalistes kuuritagustes, sügas vuntse, tegi istet ning toppis piibuloru. Toppis samblaga või, kurat teab, mis tal parasjagu kapje vahele juhtus, aga selle võrra uhkemalt, nii et üle serva tolknes toppekraami maarajani välja. Jolmer oli teisis asjus muidu kena ja tark tont, aga jah, piibuharidust tal nappis. Küllap nutikas lugeja põhjustki teab - Jolmeril polnud lubatud tuld näppida.

Ennevanasti siiski veel oli, tööajal muidugi mitte, aga vabal ajal ikka. Kord talvise pööripäeva paiku, see oli ikka mitmeteistkümne sajandi eest, ei teagi, mis tal arus oli, aga tondiraisk keelust üle astus. Õigemini lendas, lendas karvase hõbekrati turjal oma öist lõbusõitu, sest töötunnid oli tarvis täis passida, lõbusalt või ilmaaegu igavledes, pigem siis ikka lõbusalt, ega siis enne hommukukoitu Vanakurja koopasse põõnama saanud minna. Kes seda enam mäletab, mispärast Jolmer nii pööraseks läks, aga krati hõbekiharaid ta otsapidi oma piipu suskama hakkas ja kui siis täksis tulekivist sädemeid, oh häda ja suitsu, krati kiharapahmak lõi kõrgel ilmalae all heledasti särama, nii et Juudamaa targad sealt lausa oomeneid välja oskasid lugeda. Sealtpeale siis isand Vanakuri keelaski Jolmerile selle tulevärgi ja ühtlasi piibutegemise. Krati kiharad pole veel tänaseni endise hiilguse vääriliseks kasvanud.

Mis ta tühja seal kuuri taga istus, kaua see igatahes kesta ei saanud, töö tahtis tegemist. Vana jurakas pühkis tolmu põlvedelt, sirutas koibi ja lääpas Viru tänavast Rae poole, sealt keeras keskväljale, korraks kangutas veel seljaküüru sirgemaks, tõstis Vana-Toomale tervituseks kabja ja liikus oma vaikse plagina saatel edasi Saiakangi sihis. Kang oli kitsas, mõned eided veel siblisid viimases õhtuhämaruses oma kompsudega, kes mida seal päeva poole müütanud oli, aga nüüd oli tarvis lõpp teha, üks pani nagu segane padurutus plagama otse Jolmeri peale, kes oli parasjagu Saiakangi sisenemas. Hämar oli, seda küll, sest aeg oli ammune ja gaasilampe tänavail veel ei põletatud, aga teist olendit võiks ju ikka märgata ja talle mitte otsa tormata. Eit aga lähenes tuule vihisedes endise sõgedusega, paar vaksa oli veel kokkupõrkest puudu. Ja nätaki.

Eelmise lõigu lõpp on lugeja lollitamiseks kirja pandud, sest midagi erilist nende vahel ei juhtunudki, eit jooksis tondist lihtsalt läbi, pimenduse tonti inimesed näha ei saa, ta on täpselt õhtuhämaruse värvi. Tallinna linn oli juba pimenemas, Jolmeri töö laabumas. Vaid Oleviste torn rohetas veel õrnalt ja taevaski polnud veel täispigine. Ega tondil muud üle jäänud, tuli sammud Pika tänava kaudu Olevistele seada ja torni ronida. Sellega saabuski öö. Oleviste tornist on teatavasti priima vaade, aga Jolmer seda muidugi hinnata ei oska, tema kondab seal öösiti. Nii ka sel korral, püüdis enesele tegevusi mõelda, igav oli, aga koiduni passida oli käsk, muidu Vana-Peer saadab karistuseks polaar-aladele ööd valvama. Seltsida polnud Jolmeril ka õieti kellegagi, hõbekratt teda enam ei sõidutanud, Ülemiste Vanake hullab näkkidega, Soome sepad on kuradi kaugel ja ei viitsi tulla. Mis mõttes kaugel? Soome sepad ei saa tulla, sest nad on teises muinasjutus.

Vaikus ja masendus kammitses Jolmer-jorssi tema tööpostil, kui äkitselt võis kuulda kedagi heledal häälel hõiskeid saatmas öhe. Tont tormas tänavale ja traavis otse Rataskaevu suunas, kust oli kuulnud neid imelisi hääli kostumas. Mingil arusaamatul põhjusel kiljatas neiu, ta nägi enese ees tumedat kogu. Kuidas on see võimalik, mõtles Jolli (see on Jolmeri hüüdnimi), peab vist nii olema, et mu ees ei seisa mitte inimene, vaid nõiaplika. Mõnda aega nad seal omavahel vestlesid, Jollile meeldis neiu hääl, ta mõtles välja võimalikke nõkse ja nalju, et neiu võimalikult palju räägiks, naeraks ja, jumala eest, igavust ei võiks tunda. Poleksi tarvidust vestluse sisu siinkohal pikemalt ära seletada, sest küllap see üks tavapärane mesijutu puhumine oli. Peab aga ütlema, et vestluse käigus sai Jolli teada, et neiu vasemas käes on karp liköörikommidega ning paremas süütamata piirituselamp. Need kommid maitsesid hääd, neiu pakkus Jollile nii mõnegi magusa suutäie. Jolli ei pidanud enam vastu, tema ees seisis keegi nii kauni hääle ja nõtke kehaga neiu, kindlasti ka kauneim kõigist iludusist, kuid pime oli ju, kuidas teda näha? Ta küsis neiult tulekivi. Milleks, neiu vastu. Tahan piipu läita. Neiu andis. Aga kaval kurat läitis hoopis lambi neiu käes. Neiu ehmus ja kiljus, tema ees seisis säärane sarviline koletis, neiuke pistis plagama. Tontki kohmetus, ta oli üle astunud Vanakurja keelust, mängis tulega, nüüd ootab teda karm saatus. Temagi pistis plagama, ei tea kuhu.

Kommikarp kukkus munakividele, selle otsa langes kildudeks põlev piirituselamp, nii sündis lugu liköörikommiprintsist ja piirituseprintsessist, kes põlevad veel tänase päevani ereda leegiga, kui nad just kustunud pole.